Kryštof Bernat seisis kaua kahe maailma vahel. Ühel pool muusika — ta kirjutas kümneid laule ja tegi koostööd rahvusvaheliste produtsentidega. Teisel pool kirjutamine — ta alustas mitme raamatu kallal ja oli lummatud dramaturgia teooriast. Kuid ümbritsev maailm sundis teda pidevalt valima: muusik või kirjanik. “Ma tundsin tohutut survet, mis kasvas aastast aastasse. Vajan lahendust,” ütleb Kryštof. Nii hakkas ta katsetama. Algul ainult enda jaoks — ühendades oma muusika ja isa maalid väikesteks multimeedialugudeks. Midagi jäi puudu, seega lisas ta teksti. Peagi avastas ta, et kui tekst on muusikaga täpselt ajastatud, võib see esile kutsuda palju tugevamaid emotsioone. Järk-järgult sai ta aru, et asi ei puuduta üksnes tema isiklikku kunstilist eneseväljendust. Seda jutustamisviisi võib õppida igaüks — kui talle antakse õiged tööriistad. Nii sündis Wizionary.
